Elust Norras

Nüüdseks on mu Norrast lahkumisest möödunud juba kolm nädalat. Peaks vist veel mõned otsad kokku siduma ja kogu sellele jutule punkti panema.

Elu ei ole pärast tagasitulekut seisma jäänud, ja see on muidugi hea. Pea tuleb mõtteid täis hoida, et nad Norrasse ei naaseks. Esimesed päevad tagasi Eestis olid veidrad ja raske oli harjuda, et tegelikult on mu kodu siin. Viimased kuud Nordfjordeidis olid nii tegevust täis, et kodu tundub imelikult rahulik ja – andke andeks – pisut igav. Püüan end küll veenda, et ega üks normaalne elu ei saagi olla nii intensiivne kui mu Norra aasta, kuid proovin siiski vastupidist tõestada. Ja nii õnnestuski mul lisaks Tartu korteriotsingutele ja loendamatutele taaskohtumistele viimaste nädalate sisse mahutada oma kauaoodatud Prantsusmaa-reis, millelt just eile tagasi jõudsin. Selline taktika toimib hästi. Kuigi kõik mu norra inimesed ja kohad ja seiklused on kuskil mõtete taustal pidevalt olemas, ei mõju see kuidagi takistavalt ega piiravalt. Ilus oli, aga otsa sai. Ja tegelikult ei saanud isegi päriselt otsa, kuna olen otsustanud seekord kontakti hoida.

Paari nädala tagusesse Õpetajate Lehte kirjutasin ka mõned sõnad.

Nüüd on veel loetud päevad Tartusse kolimise ja ülikoolitee alustamiseni. Ootan põnevusega. Uued inimesed, uus algus ja uus suhtumine. Klišeede vältimise nimel ei hakka ma kirjutama lõiku sellest, kuidas aasta välismaal tegi minust uue inimese, aga ma näen asju teise pilguga ja mu motivatsioon on muutunud. Sellest võiks vist kirjutada küll. Või vähemalt märkmeid teha.

Elu tuleb elada, tundeid tunda ja mõtteid mõtelda. Ja seda kõike tuleb teha just sellest järjekorras! Ehk ma ükskord hiljem avastan, et ennekätt arutlemine ja mõtlemine hoiab ära palju jamasid ja eksimusi, aga praegu olen ma liiga noor, et teooria peale aega raisata ja ainult õigeid valikuid teha. Sest kuigi vigu ei pea otsima, ei pea neid ka vältima. Enesekindlus sellest ainult kasvab.

Spontaansus on vabadus. Planeerimine on tore, kui on aega ja tahtmist, ent kui ei ole, ei tähenda see veel midagi. Kuidas aega kõige paremini veeta, selgub ju niikuinii alati kohapeal, ning graafiku koostamine ei pruugi sugugi tagada õnnestumist. Head mõtted saabuvad hiljem sama tõenäoliselt kui praegu. Ainus vahe on see, et hiljem saab arvesse võtta olukorda, tuju ja ilma, mida praegu ette ei teagi.

Kui see tundub õige ja hea, siis ei leidu peaaegu mingit vabandust selle mittetegemiseks. Mõistuse piirides? Ei. Kui mõistus asub tundeid piirama, on kuskil midagi paigast ära. Mõistus on lihtsalt vahend tunnete tõlgendamiseks, mitte nende kontrollimiseks.

Inimesed on peeglid. Nendega koos olles saan aru, kes ma ise olen. Neid jälgides, imiteerides, õppides. Inimeste dünaamika on põhiline, mis paneb mind valikute ette, ja otsused annavad mulle pildi iseendast. Üksi olles ei tule kuskilt mingit tagasisidet ega vastuseid. Või mis veel hullem – ei tule ka küsimusi.

Ja siis veel seda ka, et mu elu on minu elu. Ma ei saa ega taha seda jagada, mitte kellegi ega mitte millegagi. Iga koht, kus olen viibinud, ja inimene, keda olen kohanud, on jätnud minusse jälje, ning keegi peale minu ei taipa nende jälgede omavahelisi seoseid. See teebki mind iseseisvaks.

Jah. Andestust, kui see viimane postitus stiilist eemale kaldub või lugejale arusaamatuks jääb. Kuid ausalt öeldes olen seda blogi kirjutanud sama palju enda kui teie jaoks, ning olgu see viimane mõttekäik siis rohkem minu enda jaoks kirja pandud. Et ma mäletaksin ja meeles peaksin. Üldsegi kahtlen, kas keegi veel sel blogil silma peal hoiab, kuna pealkirjas lubatud Norra elu on nüüdseks lõppenud ja blogi seega oma mõtte kaotanud. Igatahes suur tänu ja kummardus neile, kes püüdsid end asjaga kursis hoida.

Nüüd said sõnad otsa.

Aga teekond alles algas.

Sulge kuivama jättes,

Auli Relve

Ei, ma tegelikult ei hakka nüüd lihtlausetes ja ridade vahele kirjutama, kuigi emotsioonid löövad üle pea ja sõnu on raske leida. Alustagem siis kuskilt kaugemalt.

Eelmine nädalavahetus oli viimase peal, festival läks muidugi igati korda, muusika oli hea, seltskond tore, magada ei saanud, kurk kähe ja musklid valusad. Vägevaima kontserdielamuse sain ühes salapärases suures mustas püramiidtelgis, mis ilma igasuguse eelinfota pargi äärealale püsti löödi ja milles toimuvast polnud kellelgi aimu. Vihjamisi oskasime sinna minna kontserti otsima. Publikus oli 20-25 inimest, sest rohkem telki lihsalt ei mahtunud, istuti muru peal ja bänd mängis sõna otses mõttes publiku nina ees. Valgus oli kirju, muusika hüpnootiline, õhkkond ülimalt intiimne, ja idee geniaalne. Laupäeva öösel istusime seal koos bändimeestega kella kolmeni ja vahtisime kirjusse valgusse, püüdsime liikuvaid täppe seintel ja mängisime, et kempsupaber oli millimallikas.

Käesoleva nädala tüüpiline päev: äratus keskpäeval või varasel pärastlõunal, paar tundi voodis vedelemist, lõpuraportite kirjutamist ja augustiks tegevuse organiseerimist, pool tundi mõtisklusi, et nüüd oleks aeg üles tõusta, dušš ja hommikusöök kell neli, õhtu seltskonnas, magama 2-3 paiku.

Täna oli siis lõpuõhtu. Kutsusime vabatahtlike keskusesse kõik toredad inimesed, kellega oleme koos töötanud ja kes on meid lahkesti oma kodudes vastu võtnud. Söödi, naerdi, öeldi ilusaid sõnu. Lahkuti. Nii kaua kui kõik ükshaaval läksid, oli asi talutav, kuid mingil hetkel pidime järgemööda hüvasti jätma 5-6 kalli inimesega ja siis hakkas küll kohale jõudma, et tegelikult ikka päris kurb. Viimastena jäid sinna keskuse juhatuse esinaine (keda me muide 1 korra varem olime kohanud), Astrid ja tema üliheas tujus pisipõnn (1,5-aastane Tryggve Magnus, keda ma vist siiani ei olegi maininud ja kes on üks kohutavalt armas kutt) ning meie kallid Silje ja Joakim. Tšillisime seal oma tubli tunnikese ilma mingi konkreetse eesmärgita. Ei tea, mis teiste peas toimus, kuid mina vajasin veidi aega, et olukorraga harjuda ja äsjatoimunud lahkumisi seedida.

Olime linna peal levitanud sõnumit, et kella kümne paiku istutakse pargis, kuid alustasime sellega alles eile, nii et meil polnud õrna aimugi, kas ja kes tulemas on. Käisime korterist läbi, haarasime natuke sööki-jooki ja küünla ning väntasime Joakimi ja Arne seltsis jõe äärde. Nagu arvata oligi, oli kutsele reageerinud umbes paar inimest. Kuid mida väiksem seltskond, seda mõnusam olemine, nagu me taaskord tõestasime. Pealegi, olen juba ennegi öelnud, meie hüvastijätmised algasid ju juba paar kuud tagasi, suurem osa meie lemmikutest on aegamööda ükshaaval lahkunud ja enam-vähem kõik allesjäänud olidki kohal. Ranveig, Maria, Chelsea ja poisid. Istusime muulil… millest me rääkisime? Olen juba unustanud. Uut infot mu pea igatahes enam ei hoidnud. Püüdsin ainult maa peal püsida ja ennast veenda, et see on nüüd see viimane kord siin niimoodi nendega istuda.

Lõpuks istusime seal neljakesi, mina, Carola, Ranveig ja Joakim. Tegelikult ei veninudki õhtu väga pikaks. Mitte küll väga üllatuslikult, olime ju kõik eelnevad õhtud koos veetnud ja midagi väga tseremoonilist polnud ette nähtud. Ent too viimane öine jalutuskäik mööda Eidsgatat tundus teistmoodi küll. Nii pime oli, kõik aknad olid mustad ja tänavavalgustid ei olnud ka sisse lülitatud. Aga soe. Ei sadanud isegi. Avastasin iga maja juures midagi uut, mõne detaili, mida varem polnud märganud mitte ühelgi nendest paljudest kordadest, mil mööda Eidsgatat olin kõndinud. Taevas oli pilves, aga mägede siluetid selged. Mägedest hakkan ma puudust tundma. Fjordist ka.

Carola lahkub 12 tunni pärast. Idee magamisest tundub lihtsalt tobe. Unenäod on mul muide viimasel ajal väga veidrad ja seiklusterohked olnud, peas valitseb pidevalt üks meeletu virrvarr ja ajul on öösiti mõtete organiseerimisega kõvasti tegemist. Õnneks on päevad päris pikad olnud, nii et isegi kui vaimselt eelistaksin magamise asemel seltskonda nautida, nõuab väsinud keha oma väljateenitud und. Aga praegu ei tule sellest küll midagi välja. Homse hommiku jooksul on mul vaja asjad mingil moel kokku pakkida (täistoppimiseks on mul 3 pappkasti ja matkakott) ja korteris suurpuhastus ette võtta. Carolaga tuleb hüvasti jätta ning vastu võtta ema-isa, kes viimased päevad kuskil norra saare peal on elanud ning päevi sisutanud kalapüügi ja korilusega. Õhtustame Myklebustide juures. Mitte ainult, et ma olen vaimustuses, et mu päris perekond ja peaaegu-perekond kohtuvad, vaid mul on ka kirjeldamatult hea meel, et ma Joakimi, Silje, Svanhildi ja Per Magnusega hüvastijätmise võimalikult kaugele saan lükata.

Muidugi on mul hea meel koju minna. Mul on tuhat mõtet, mida järgmiste nädalate jooksul teha ja kuidas end nii hõivatuna hoida, et mõtlemiseks aega ei jääks. Kuid praegu siin olles ei taha ma sellele mõelda. Ma tahan olla kurb, et tuleb lahkuda, tahan vinguda ja viriseda, tahan dramatiseerida ja olla igati irratsionaalne, öelda oma parimatele sõpradele suuri sõnu ja peaaegu pisarsilmil neid hüvastijätuks kallistada. Praegu oma voodis vedeledes ja neid sõnu trükkides tahan tunda seda imelikku värinat. Tahan toas ringi vaadata, mööblit, lage ja ust vahtida ja mõelda, et ühel päeval ma unustan, mis värvi nad olid. Tahan üha uuesti läbi mõelda ja mängida kõike, mis tänase õhtu jooksul juhtunud on. Tahan minna õue, tänavale, istuda maha ja püsida seal, kuni mulle kohale jõuab, et ma ei ole enam üks vabatahtlik Eestist, kes on Norras elanud nii ja nii mitu kuud ja töötanud selle ja selle projektiga ja õppinud norra keelt ja mäesuusatamist ja kohanud palju toredaid inimesi, vaid et ma tegelikult olen nüüd jälle Auli, seesama väike kõiketeadja, kellel on kodus kaks kassi ja koer, kellele meeldib matkata ja kes eelmisel aastal VHK lõpetas ja ilma pikema jututa välismaale kolis. Kuigi viimased 11 kuud on olnud kujuteldamatult ja ebareaalselt teistsugused, nende kõrval kahvatub kõik muu ning mu maailm on pea peale pööratud, oli mul tegelikult enne siiatulekut ka elu. Ja veelgi enam – pärast siit lahkumist läheb elu edasi. Tõsi, täiesti teistmoodi kui enne Norrat või Norras, kuid sellegipoolest üks ja seesama elu. Pagan võtaks, see nõuab kujutlusvõimet, kas tead?

Päevad kisuvad jälle vihmaseks, aga tegemist on palju. Homme algab Malakoff rockfestival, mille kallal me terve nädala töötanud oleme, nii et higipull otsaees. Suurem osa ajast istume kultuurimaja ees linna peatänaval ühe musta leti taga, kust saab osta pileteid, t-särke ja muud nänni. Olen 6ppinud suurte numbritega kiiresti arvutama, pangamaksete terminali kasutama ja festivali randmepaelu kinnitama. Päris l6bus on, kuid ringijooksmist on palju ja kui kümmekond inimest järjekorras seisab ning tuhanded kroonid käte vahelt läbi käivad, tuleb väike närv ka sisse. Kui me leti taga ei istu, istume me keldris ja töötame oma väikeses manufaktuuris. Toodame nimelt plakateid, k6ikv6imalikke silte ja lavatagustele tegelastele ID-kaarte. Keegi l6igub, keegi voldib, keegi lamineerib, keegi augustab ja keegi kinnitab paelte külge. Ühel päeval trükkisime vestidele sponsoreid ja tiitleid. V6ta vest, aseta silt peale, sulata masina abil vesti külge, voldi kokku ja aseta kasti. Mul vist on nüüd aimdus, kuidas veedab oma päevi odav Indoneesia tööj6ud.

Endal mul on roosa randmepael juba väljateenitud, samuti Carolal ja Claral. Clara on järjekordne vabatahtlik, kes nädalakese meie pool veedab. Paar päeva tagasi elas meie pool ka Jonas, veel üks vabatahtlik, kes Lääne-Norras hääletripi on ette v6tnud. Igavuse üle kurta ei saa ja ongi igati tervitatav, et meil kogu aeg seltskond ümber on. Nii jääb m6tlemiseks vähem aega. Oleme paar korda Myklebustide juures 6htustanud, mägedes jalutanud, eile käisime oma seltskonnaga väljas ja täna 6htul on ettenähtud plikade 6htu näomaskide ja klatshimisega. Homme 6htul muide mängib festivalil Kaizers Orchestra, kui see kellelegi midagi ütleb. Väga k6vad tegijad siinmail (samuti m6nel muul maal).

Nii et elu on ilus, viimased päevad lähevad täie ette ja kui päike ka välja tuleb, siis midagi enamat ei oskagi tahta. M6te lahkumisest tundub juba päris normaalne. Aega tuleb korralikult kasutada, mitte raisata, ja siis polegi midagi kahetseda.

Teekond Lofootidelt tagasi oli pikk ja väsitav, kuna vahemaad on pikad ja transport hõre. Kolmapäeva hommikul pidime ärkama kell viis, laagri kokku pakkima ja praami peale tõttama, et seejärel 12 tundi Bodøs rongi oodata. Veetsime aega sohvasurfajaga, kelle juures paar nädalat tagasi olime öömaja saanud, selline sõbralik muhe tüüp, kes on vist kõikide olemasolevate spordialadega tutvust teinud. Eelmine kord tema juures viibides veetsime pikki tunde pargis žongleerides (saan pallide, rõngaste ja nugadega juba päris hästi hakkama, kurikatega veidi kohmakam) ja köielkõndi harjutades (minu ülimaks saavutuseks jäi kuus sammu), seekord viis Torstein meid frisbigolfi ja kroketit mängima. Õhtupoolikul lõime Caroga kesklinna pargis laagri püsti ja asusime toidujäänustest einet valmistama (makaronid, kohvikoor, paprika, polaarleib  ja toorjuust). Viimased tunnid vedelesime niisama rongijaamas, vahtisime ringi ja lugesime tagantjärele reisijuhti. Rong loksus 14 öötundi, neljapäeva keskpäevaks olime kodust vaid 250 km kaugusel ja mitmesaja krooni kokkuhoidmise nimel otsustasime viimase otsa hääletada. Saime küüti rekkaga, briti-norra abielupaariga ja bensujaamas töötava habemikuga ning kell viis jõudsime oma rännakutelt tagasi koju, Nordfjordeidi. Reisi pilte saab näha siin.

Veel samal õhtul jätsin hüvasti oma ratsainstruktoriga, ta sai tallides suvetööga ühele poole sai ja läks tagasi koju. Koju jõudes leidsin korterist Joakimi, kes juhuslikult Carolale oli tänaval vastu jalutanud ning meie pool muidugi alati teretulnud. Nüüd kus teised vabatahtlikud (Sophia, Andi, Kiwi, Martin, Patty jt) ja Valeria on Norrast lahkunud, on Joakimi ja tema sõprade seltskond veel viimaseks lohutuseks, enne kui isegi paari nädala pärast tagasi koju kolin. Lahkumise teeb mõnevõrra lihtsamaks see, et enamik, kes mulle Nordfjordeidis on kalliks saanud, viibivad siin isegi ajutiselt, ja kui mul olekski võimalus siia veel paariks kuuks jääda, oleks see mõttetu, kuna kedagi neist ei oleks niikuinii mu ümber. Pealegi, see pikk hüvastijättude rida algas juba maikuus, inimesed on ükshaaval silmapiirilt kadunud ja kogu see draama ei kuhju vaid paarile viimasele päevale. Ent sellegipoolest saab lahkumine olema raske. Ütlesin küll paari nädala eest Valeriaga hüvasti jättes, et asi pole nii hull, ent praegu tunnen temast väga puudust, ja mõte Carolast ja Joakimist lahkuda tundub peaaegu talumatu.

Seetõttu mõjub julgustavalt, et mind ootab kodumaal igati turvaline tulevik. Tartu Ülikooli lävend on väärika kaarega ületatud, korterikaaslaseks keegi kallis ja hea, pea täis mõtteid, mida kõike tudengielu endas sisaldama hakkab. Kui ma sellele piisavalt keskendun, tekitab see kõik muidugi elevust ja ma tean, et elu läheb täistempol ja lillepeona edasi. Ent siin olles, igal hetkel teadlik, kui lähedal on lahkumine, torgib südames midagi valusat. Eriti kui olen üksi, vahin aknast välja või ootan midagi/kedagi, ning tunnen, et aeg tiksub minust mööda ja ma ei pigista igast hetkest viimast välja. Nagu näiteks praegu.

Seega lähen ma nüüd hoopis õue, söön aias vaarikaid ja mureleid ning suundun siis Silje poole, et reisimuljeid edastada ja pitsat küpsetada. Elu on ilus, jaajaa, homme on jälle vaba päev ja järgmisel nädalal rockfestival!

See postitus j6uab teieni Lofootidelt, Svolværi linnakesest, kuhu j6udsime t2na hommikul. P2rast Christophi juurest lahkumist oleme k6ik øød veetnud telgis, p2evad on pikad ja øød lyhikesed. Nordkapilt Lofootidele h22letamine v6ttis kaks ja pool p2eva, tee peal kylastasime muuhulgas Alta kaljujooniseid ja muuseumi. Tee peal kohanud igasugu karvaseid ja sulelisi norrakaid, iisraellasi, poolakaid, soomlasi, sakslasi, venelasi, austraallasi, rootslasi ja muid. Eile telkisime Andenesi 22relinnas majade vahel mere 22res, nautisime kaunist polaarp2ikest ookeani kohal ja v6tsime ette vaalasafari. Tuleb tunnistada, et v2ljas6idule eelnev loeng, muuseumi ringk2ik ja vaalade tutvustamine oli isegi kraadi v6rra p6nevam kui tuur ise. Meil 6nnestus n2ha Gleni-nimelist kasheloti, koguni kaks korda ja p2ris kenasti. V6imas!

Nyyd veedame veel viimase tsiviliseerimata øø Lofootidel, t2histame r2nnaku l6ppu pidusøøgiga (kartulid, mitte makaronid!), homme 6htul istume Bodøs rongi peale ja eeldatavasti j6uame neljap2eva 6htuks tagasi koju. Aga selle peale on veel vara m6elda, praegu oleme kaugel p6hjas, naudime arktilist suveilma ja pyyame m2gede ja turistihordidega kaetud Svolværi kesklinnas telkimiseks sobivat lappi leida. 

 H22letamine on muideks P6hja-Norras h2mmastavalt lihtne, yle 20 minuti oodata ei tule ja inimesed on v6rratud. Kuid rahulikud øød inimestest eemal, mina, Caro, telk ja fjord, pakuvad igati teretulnud vaheldust. Mnjaa, backpackeri elust on igatahes maik suus!

Planeerimata p6hjatripp kulgeb igati edukalt. Pärast Thunemite juurest lahkumist oleme kolm ööd sohvasid surfanud ja 500 kilomeetrit seljataha hääletanud. Saime näiteks teada, et Tromsö on imeilus ja väga üllatavalt aktiivne (arvestades lähedust p6hjapoolusele). Eile ööbisime ühe saami pool, kes kostitas meid murakamoosi ja joikumisega. Täna saime esimese 10 hääletamisminuti järel küüti bussijuhiga, kes s6idutas tühja bussi Tromsöst Altasse. 6htupoolikuks olime üsna märkamatult j6udnud vaid 100 kilomeetri kaugusele oma ülimast eesmärgist, Nordkappist. Kaalusime juba päevateekonnaga rahulejäämist ja laagri püstitamist, kui meie ees peatus väike punane auto muheda sakslasega, kes suveks Nordkapile giidiks on tulnud. Mitte ainult ei n6ustunud ta meid viima Honningsvagi linna, kuhu j6udmine oli meie k6ige positiivsem väljavaade, vaid pärast väikest kauplemist bossiga 6nnestus tal meid kaasa sokutada saksa pensionäride tuuribussile, mis veel samal 6htul v6ttis ette s6idu Nordkapile. Nii j6udsimegi p6hjaneemele mitu päeva varem, kui oleksime uskunud. Lisaks saame Christophi juures Honningsvagis öömaja. Honningsvag on Euroopa p6hjapoolseim linn(ataoline alevik), majad on siin üsna inetud ja kandilised (see-eest värvilised) ja isegi suvel on nende räsitud välimusest näha, kui karme talvesid nad üle elavad.

Nüüd aga olen külalislahkust arvutikasutamise näol piisavalt kaua ära kasutanud, aeg juua tass teed ja magama keerata. Homme lubasime tänutäheks valmistada maailma rikkalikuma hommikusöögi, mingil ajal läheme kuhugi Nordkappi saarele telkima ja veedame (l6puks ometi) ühe korraliku telgiöö. Täna v6tsime kaardi ette ja otsustasime, et edasi (6ieti tagasi) suundume Lofootidele. Äkki raatsime seal isegi vaalasafari ette v6tta?

Viimased päevad on möödunud Thunemite perekonna juures Nordfoldis, Lofootidest üle lahe. Elu on siin ilus, päevad mööduvad lõõgastudes ja seltskonda nautides. Maastik on dramaatiline, nagu ma teda veebruarist mäletasin, kuid ilma lumeta tundub see nagu teine maailm. Tuleb tunnistada, et lumi sobis siia justkui paremini, tundus loomulikum kui see särav päike, mis siin isegi looja ei lähe (magamajäämine on veidi raske, organism püüab mind veenda, et kuniks päike on väljas, on absurd une peale mõelda). Eile sain kirja oma esimese kalastusretke ja isegi näkkas! Mitte küll väga üllatuslikult, fjordid on siin kaladega täiesti ülerahvastatud ja Rasmuse sõnade järgi on kalastamast saagita tagasi tulla võimatu. Järskudele kaljustele mägedele kontrastiks on suurem osa rannajoonest lauge ja liivane, ideaalsed jalutamiseks ja peopesasuuruste merekarpide korjamiseks.

Homme suundume Bodøsse ja veedame öö sohvasurfaja pool. Edasi lendame Tromsøsse, veelgi kaugemale põhja. Sealt edasi on plaan üsna olematu, ilmselt veedame öö hostelis ja püüame oma teid ristata mõnede toredatega, kellel on Nordkappile suunduvas autos paar vaba kohta. Kui see mingil põhjusel korda ei lähe, asume hääletama, põõsastes telkima ja makaronidieedil elama.

Viimane nädal ja eriti viimased päevad on möödunud linnulennul. Päike särab täiesti ebasündsalt 22 tundi ööpäevas, öösiti magamine on patt. Reedel ja laupäeval käisin Siljega rannas (liivarannast on asi siinkandis paraku kaugel, kuid vesi oli kosutav ja päevituse sai ka korraliku), olen iga päev vähemalt ühe jäätise sisse laadinud, Myklebustide juures grillimas käinud ja kodus veetnud vaid mõned tunnid päevas. Nädalavahetusel saime ühele poole muusikaliga, etendused läksid igati korda, rahvast oli murdu ja need õhtud olid imelised. Nautisin iga hetke nii lava taga kui peal – sai lauldud, tantsu vihutud ja liitrite kaupa vett kaanitud. Etendusejärgne ülev meeleolu, millest ma juba oktoobris ooperfestivalil osa sain, andis pikkadeks öödeks energiat. Pärast esietendust näiteks istusime kella kuueni hommikul Joakimi verandal ja mõtlesime, et oleks tore Aliast mängida, kuid ei viitsinud mõtlemisest kaugemale minna. Laupäeva ja pühapäeva vahel leidsin end keskööl jalgpalli mängimast ning kell kolm hommikul paadisillal varvastega fjordis sulistamast.

Pühapäeva hommikul avastasin, et eelmise õhtu jalgpallis oleks siiski pidanud veidi vintskemaid tosse kandma – paistes ja valulik piirkond suure varba kandis ei olnud endiselt paremaks läinud. Kuna pidin paari tunni pärast laval jalga keerutama ja paari päeva pärast reisile suunduma, otsustasin igaks juhuks traumapunktist läbi käia. Ühe pikatoimelise arstionu tõttu aga kulutasin haiglas kaks ja pool tundi oma väärtuslikust ajast, röntgenitoa ukse taga inimtühjas koridoris tundide kaupa ootamine ajas närvi ja asi polnud kokkuvõttes vist isegi vaeva väärt – võib juhtuda, et väike kild on lahti põrutanud, kuid tõenäoliselt mitte sedagi. Pidid täna konsulteerima ja mulle helistama, kuid seda pole juhtunud, nii et ilmselt on luukestega kõik korras. Igatahes veerand tundi pärast etenduse algust istusin alles arstikabinetis ning täiel võimsusel pabistades jõudsin lava taha pea kolmveerand tundi pärast ettenähtut. Lavale jõudsin siiski õigeaegselt, kuigi saapaid paistes jala otsa toppida ei suutnud (ning olin laval paljajalu) ja reinlenderi pidin ka vahele jätma.

Pärast eilset etendust hakkasid magamata ööd lõpuks kätte maksma. Kuna park, kus etendus toimus, asub kodu suhtes täiesti teises aleviku otsas, tahtsin enne kurnava rännaku ettevõtmist natuke pargipuude all puhata. Juhtus see, et uinusin täiesti ja jõudsin koju alles paar tundi hiljem. Kuigi täna võtsime vaba päeva ja vedelesin voodis keskpäevani, ei tulnud magamisest suurt midagi välja. Isegi kui aken on pärani lahti, tõuseb temperatuur mu lõunasse avaneva aknaga toas 27 ligi, kell kolm särab päike otse näkku ja kajakad röögivad kogu jõust. Niisama suikuda on sellistes oludes muidugi ideaalne, kuid päris korralikku und ei ole ma paari nädala vältel üldse saanud. Ka tänane päev möödus sellise kahtlase vatipilve sees, silmad vajuvad iga natukese aja tagant kinni ja olemine on uimane. Samas on tegemist nii palju, et terveid päevi ära uneleda ei tohi. Tulemuseks ongi sellised ööpäevad, et 19 tundi tegutsetakse ja 5 tundi magatakse, olgu need 5 tundi siis päeval või öösel.

Teisipäeval (on see siis täna või homme…?) asume Carolaga oma Põhjala retkele. Planeerida oleme suutnud nii palju, et meil on peaaegu kolm nädalat ja lennupiletid Tromsøsse (väga kaugel Põhja-Norras). Mõte on kusagil kohata toredaid inimesi, kellega koos kusagile reisida. Hääletamine, couchsurfing, telk ja priimus (emme, ära nüüd ära ehmata, oleme väga korralikud ja ettevaatlikud). Blogimisest ei tule tõenäoliselt niipea midagi välja, kuid luban endale, et pean korralikku reisipäevikut.

Natuke kurb on tegelikult ka. Valeria nimelt lahkub kahe tunni pärast, tagasi kodumaale. Veetsime veel viimase õhtu kolmekesi koos, jätsime korralikult hüvasti. Ning kuigi ma hakkan temast tohutult puudust tundma (ja tunnen juba praegu), on praegu päris talutav enesetunne. Hüvastijätmise olen viimaste kuudega hästi ära õppinud. Kuid mul on hea meel, et me Carolaga ka homme paariks nädalaks Nordfjordeidist lahkume – see koht ei ole enam ilma meie kalli itaallaseta sama.

Kesksuvele kohaselt pole ööd ja päeva enam olemas. Viimase viie päeva jooksul mööduvad ööpäevad täiesti ebarütmiliselt, elul ei ole midagi tegemist traditsioonilise öösel-magan-päeval-tegutsen graafikuga. Tõelise hoo sai asi sisse laupäeval – kui proov õhtul kella kümne paiku läbi sai, hakkas päev alles pihta.

Kutsusime enda poole terve hunniku inimesi, kes mingil kombel peagi laiali valgusid. Allesjäänud vedasime õue, pubisse ja tantsupõrandale, kuid peagi leidsime, et siseruumides olemine tundus kahtlaselt ebaloomulik, kuna mingist pimedusest polnud juttugi. Vägisi kiskus õue. Tublisti pärast keskööd jalutasime Valeria ja tema itaallasest külalistega (Enrico ja Simone) parki jõe äärde, hüti juurde, kus märtsis mu sünnipäeva olime tähistanud ja kus üleüldse on väga mõnus aega veeta. Tol õhtul oli seal korraldatud pidu Elskhug&Eksis rahvale; kella ühe paiku käis asi veel täie hooga, inimesi oli paar-kolmkümmend, nende hulgas Arne, Andreas ja Joakim, kes kõik puhkpilliorkestris kaasa löövad. Väljas oli nii valge kui üldse olla saab ja see peletas und päris tõhusalt. Pidasime Andrease, Sophia, Joakimi ja Mariaga kella neljani vastu, viskasime viimased lutsukivid jõkke ja asusime vaikselt läbi linna jalutama.

Tundus ebaloomulik, et tänavad olid autodest ja inimestest tühjad, oleks võinud vanduda, et oli keskpäev. Pidasime vutimatši, korjasime lilli, veetsime pool tundi lasteaia hoovis kiikedel ja leiutasime muid varahommikusi tegevusi. Kella poole kuue paiku jõudsin lõpuks koduukse ette. Kuna maja uks seisab lukus, Carola oli minust palju varem koju läinud ja mu võtme laenanud, oli kokkulepe, et helistan talle koju jõudes, et ta mu sisse laseks. Helistasin, kuid ta ei vastanud. Proovisin veel umbes 8 korda, sama tulemus, oletasin, et ta unustas ilmselt telefoni hääletu peale. Seisin hoovis, vaatasin oma kolmanda korruse  magamistoa akent ja jõudsin järeldusele, et sinna ma ilmselt täna ei pääse. Kuna olime seltskonnaga leppinud kokku hommikusöögi Andrease juures järgmiseks päevaks kell kaks (noh, tegelikult samaks päevaks – nagu öeldud, pole päevadel tegelikult vahet), läksin ööseks tema poole ja sain katuse pea kohale ja sohva külje alla.

Ärkasin pühapäeval kell kaks selle peale, et mu ajutisse magamistuppa marssisid Valeria, Enrico ja Simone. Pool tundi hiljem istusime Andrease, Arne, Joakimi ja itaallaste seltsis suurte akende ja tuhande pilliga salongis, jõime kohvi, sõime pannkooke ja tegime muusikat. Andreas nimelt pärineb eeskujulikust muusikute dünastiast, terve perekond mängib orkestris, Andreas ise mängib nelja pilli, ja neil on terve tuba pühendatud instrumentidele – ühes nurgas seisavad trummid, teises elektrikitarrid, kolmandas kaablid ja võimendid, ühe seina võtab enda alla klaver, teise vinüülplaatide riiul… Terve meie seltskond juhtus koosnema inimestest, kel kõigil suuremal või vähemal määral muusikaga on pistmist olnud, igaüks leidis omale instrumendi ja asusime koos musitseerima. Jumal teab, kuidas see kõik kokku kõlas, aga meie nautisime end täiega, ja see ongi ju muusika iva.

Kella viie ajal suundus suurem osa meist proovi, jooksin kodust läbi, pesin hambad, vahetasin riided ja läksin pesunaist mängima. Pärast proovi püüdsime Ranveigi ja Joakimi seltsis filmi vaadata, ei jõudnud küll 10. minutist kaugemale, kuid enne kella ühte magama minna ka ei viitsinud. Samamoodi venis järgmine õhtu Valeria ja tema sõprade seltsis, ning täna ei tule magamine loomulikult kõne allagi. Ja tavaliselt ei ole selliste suveõhtute juures ju midagi imelikku, kuid konks on selles, et kogu selle nalja kõrval peame meie Carolaga igal hommikul kell 9 tööl olema. Täna hommikul näiteks tegutsesime paar tundi oma uue ülesande kallal – oleme Malakoff rockfestivali vabatahtlike meeskonnas. Kuna festivalini on veel kuu aega, koosneb praegune töö särkide voltimisest ja postrite riputamisest. Umbes tunni aja eest tulime koju ja ma olen terve tunni jagu uneaega blogi kirjutamisele kulutanud. Teie lahkel loal allun nüüd oma bioloogilisele kellale ja magan paar tundi, enne kui on aeg muusikaliproovi minna ja uut päeva alustada.

Kena jaaniaega!

Eile oli eeskujulik tööluusipäev. Ette oli nähtud väike rannikutrip Leifeni klassiga, ent kehvapoolse ilma tõttu otsustasid õpilased hoopis koolimajas püsida, filme vahtida ja mõned pitsad tellida. Mul ja Carolal kästi teha seda, mida hing ihaldas. Caro asus oma õpilasvahetusprojekti kallal töötama, mina kõndisin sihitult mööda maja ringi ja otsisin tegevust. Lõpuks istusin Mariaga fuajeesse maha, vaterdasime, valmistusime autokooli teooriaeksamiks, žongleerisime, sõime lõunat… Juunikuu nädalad norra koolides on täiesti mõttetud, samuti nende eksamisüsteem. Õpilased peavad igal hommikul kooli tulema, et teada saada, kas neile on lähipäevadeks mõni eksam välja loositud. Kui on, jääb neil paar päeva valmistumisaega, suulise eksami puhul näiteks esitluse kokkupanemiseks. Kui ei ole, võivad nad mingeid iidseid järelvastamisi tasa teha või niisama majas ringi jõlkuda. Võib ka juhtuda, et neile ei sattu nende nädalate jooksul ühtegi eksamit, tundides enam hindeid ei jagata, kuid koolis peab käima sellegipoolest. Nii oli see ka eile, maja täis ringituiavaid inimesi, õpilastel on igav ja õpetajatel pole kah midagi teha.

Kella kahe paiku otsustasime Mariaga kohvikusse minna. Milline vaimustav mõte, ma pole kunagi Nordfjordeidis mõnes kohvikus käinud! Istusime kaks tundi kaubanduskeskuse rõdukohvikus, kook, kohv, killuke päikest, plikade loba, inimesed ümberringi, vaade fjordile… Pärastlõunad kohvikus on imelised, olin peaaegu unustanud. Täitsa inimese tunne hakkas tulema.

Läksin koju tund aega enne proovi algust, pistsin võileiva põske, muljetasin Caroga ja seadsin sammud pargi poole. Kuigi enamus aega kulub teiste stseenide vaatamisele ja oma korra ootamisele, on need proovid siiski mõnusaks vahelduseks kõigele muule, mida oma projekti raames teinud oleme. Eriti hea on muidugi laval olla, oma häält katsuda teistega harmooniasse saada, tantsusammudele keskendudes sõnu unustada või aeg-ajalt pesulauaga rütmi löömisega mööda panna. Aga hea on ka lihtsalt teiste osaliste seas amfiteatri treppidel istuda, jälgida, kuidas lavastaja kõigile nõuandeid jagab ja näitlejad iga natukese aja tagant repliike unustavad, isegi kui ma ise tegelen hoopis ajakirja lugemise või heegeldamisega. Õhus on meeskonnatunne, ja meeskonnas pole ma juba tükk aega olnud. Kõigi oma 12 kooliaasta jooksul tundus mingisse rühma kuulumine nii loomulik, iga jumala päev oli ümberringi kümneid ja sadu teisi inimesi, istusin klassis 30 kaaslasega ja meid kõnetati mitmuses. Siin olles olen ümber harjunud, mul ei ole mingit klassi; rühma, kellega iga päev koos tegutseda. Olen ainult mina, tihti küll Caroga samas paadis, ent mitte mõne grupi liige ega osa millestki suuremast. Teatris tegutsedes hakkab see tunnetus tagasi tulema, ja mulle meeldib see.

Pärast proovi leidsin siseruumidest klaveri ja ei saanud muidugi kätt proovimata jätta. Nördimusega avastasin, et suurem osa õpitust on täiesti meelest läinud. Mis seal imestada, 9 kuud ei ole ju kordagi klahve puudutanud. Piirdusin siis laulmisega; mõned muusikalilaulud olid kummitama jäänud, kirjutasin omale sõnad üles ja suundusin omaette ümisedes fjordi äärde. Vaatasin päikeseloojangut, lugesin emakeelt, viskasin palle, ümisesin kella üheteistkümneni. Lõpuks loivasin tagasi koju, kus Carola ja Joakim mingi saksa filmiga olid algust teinud. Minu pealekäimisel jäi film sinnapaika, keetsime hoopis kakaod ja kuulasime Joakimi giiditöö muljeid. Ta asus nimelt Geirangeri piirkonnas (siit 2 tunni kaugusel) suvetööna saksa- ja inglisekeelseks ekskursioonijuhiks, juba esimeste päevadega on ta kogunud raamatu jagu lugusid; tobedaid, nõmedaid ja koomilisi.

Täna oli koolis viimane päev. Teadsin, et tegemist on üsna vabakäelise ja lühikese hommikuüritusega, kuid asi oli täiesti hämmastavalt ebaeriline. Kell kümme koguneti teatrisaali, tõsi, bändi esinemine oli päris lahe, kuid sellele järgnevad kõned direktorilt (“Tere, järjekordne tore aasta on möödas, aitäh, head suve.”), huvijuhilt (“Tere, järjekordne tore aasta on möödas, aitäh.”) ja õpilasesinduselt (“Tere, head suve.”) jäid minu jaoks küll alla igasugust arvestust. Seejärel joosti välja, haarati sööklast jäätis, oldi kümmekond minutit fuajees, kuni jäätis otsa sai, ning mindi laiali. Ei mingeid lilli, kleite, lõputunnistusi ega pidulikkust. Vaesed norrakad, nad ei teagi, millest ilma jäävad.

Pärastpoole sõid õpetajad ühiselt lõunat, mõned inimesed rääkisid natuke ilusaid sõnu, ka meie Carolaga pidasime väikse tänukõne ja saime koolilt mälestuseks kenad sõrmused. Täna õhtul oleme kutsutud koos terve personaliga õhtut veetma rannikule vana kloostri varemetesse, kus pakutakse veini ja krevette ning veedetakse tõenäoliselt üks päris pikk õhtu. Kuid enne seda võtan veel ette ühe kiire uinaku. Väljas on mingi kahtlane uduilm, see teeb uimaseks.

Elskhug og Eksis – sellist nime kannab juuni lõpus Nordfjordeidis etenduv ajalooline armastuslugu. Tegevus leiab aset 1895. aasta Nordfjordeidis, lavalisi on kokku 167, sealhulgas puhkpilliorkester, noorsõdurite salk ja lasterühm. Hetkel ei ole ma veel kompetentne tervet lugu ümber jutustama, pole käsikirjaga eriti detailset tutvust teinud ja terviklikku proovi pole ka näinud, ent nagu pealkiri teatab, on asjasse segatud armastus ja militaartreening (kuidasiganes need kaks asja saavad seotud olla). Esietendus leiab aset järgmisel reedel, mis tähendab, et tänasest algavad igaõhtused proovid kella viiest kümneni. Ma astun üles südide pesunaiste koosseisus, kes sõja ajal treeninguplatsi äärses jões nii põletava päikese kui huilgava pakase käes sõdurite riiete eest hoolt kandsid, ja seda kõike kõva laulu saatel. Koori- ja näiteringi päevadest on mitu tubli aastat möödas, esimese proovis avastasin, et mu ümisemisega harjunud häälel on koorilaulu tunne pisut ununenud, ning peast laulda sõnu, mille tähendust ma täielikult ei mõista (tekstid on usutavas 19. sajandi kõnepruugis), ning tantsida-laulda üheaegselt on veel kolmas asi. Aga jõle vahva on!

Täna oli viimane norra keele tund, Carola küpsetas koogi ja puha. Mis seal salata, tegelikult hakkasime tundidest viilima juba mitu nädalat tagasi. Kui siis mõnikord kohale ilmusime, ei olnud teha muud kui raamatukogust laenatud teoseid lugeda – kõikvõimalikele grammatikaharjutustele tegime juba tüki aja eest üks-null. Üldiselt keelega saab täitsa hakkama, või kui mõnikord ei saa, küsin ümberjutustust või palun tundmatuid sõnu lahti seletada. Inglise keelt kasutan ainult teiste vabatahtlike/välismaalaste seltskonnas, kui kambas on mõni norrakas, lülitume automaatselt norra keelele ümber. Lisaks on üsna samaväärselt arusaadavad rootsi (kõnes) ja taani (kirjas) keeled. Nii et võib rahul olla küll. (Vähem võib rahul olla mu kaduva emakeele oskusega. Käesoleva postituse kirjutamisel olen 4 korda norra-eest sõnastikku kiiganud.)

Viimased päevad on jälle tänaväärselt vihmavabad olnud, s.t. sajab ainult 2-3 tundi päevas. Temperatuur ei tõuse küll 15 kõrgemale, kuid värske õhu hingamine on igati võimaldatud. Nii olen viimasel ajal õhtuti õues olnud ja paar tundi oma kollaseid palle lennutanud. Bergeni nädalavahetus mõjus väga inspireerivalt. Pealegi on žongleerimise näol tegemist väga hea ettekäändega õues olla, isegi kui keegi teine liituda ei viitsi.

Paari päeva eest sain lõpuks ometi kätte oma tallitöö eest väljateenitud ratsaretke mägedesse. Ainus, mille üle kurta võiks, oli lühikeseks jäänud aeg. Fjordihobused on mõnusad, veidi isepäised, kuid vintsked ja vajadusel ka närvekõditavalt kiired. Mägedes ratsutamine on midagi muud kui mulle harjumuspäraste Soomaa metsade avastamine, tõenäoliselt küll sel lihtsal põhjusel, et see on mulle nii uus. Ringivahtimist ja tegutsemist on mõnevõrra rohkem, kihutamist mõnevõrra vähem. Ühevõrra nauditavad on muidugi mõlemad. Ja läbi linna ratsutada on ka väga uhke tunne.

Kool saab läbi reedel. Meie jaoks tähendab see tüütu sööklatöö ja rutiinsete graafikute lõppu ning spontaanse ja lõdva suveperioodi algust (keskööni lõbutsemist ja keskpäevani põõnamist). Ühtlasi tähendab see kahte väljasõitu mere äärde, esmalt Leifeni klassiga, seejärel õpetajatega. Nagu öeldud, järgmise nädala lõpuni kuluvad kõik õhtud muusikaliproovides, kuid kui järgmisel hommikul kell 7 ärkama ei pea, saab ju ka pärast kella kümmet midagi ette võtta. Joakim tegi surfamisega lõpparve ja tuli tagasi, Valeria ja Maria saavad ülehomme koolist vabaks ning tüübid, kellega Bergenis olime, tulevad ka suveks koju. Selle aasta igavate päevade kvoot sai veebruarist aprillini täidetud, nüüd on sellega asi ants ja korralik suvi kõigi oma üllatustega võib alata.

5.-7. juunil toimus Lõuna-Norras Tønsbergi-nimelises linnas keskaegne festival. Teatrigrupi Stella Polaris koosseisus olid esinejate seas ka kaks vabatahtlikku, prantslased Manu ja Emeline, kes nädalavahetuseks enda juurde seltskonna kokku kogusid. Minagi ei tahtnud seltskonnast välja jääda. Neljapäeva hilisõhtul istusin bussile, reede varahommikul jõudsin Martini ja Sophia seltsis Tønsbergi.

Festival oli korralik, atmosfäär ehe. Uskumatult arvukalt kostümeeritud inimesi. Kohe nii arvukalt, et tundsin end ise oma 21. sajandi riietes kostümeeritult (järgmisel päeval sai asi linase seeliku ja heegeldatud pluusi abil parandatud; kahetsesin hirmsasti, et pastlad kodumaale jätnud olin). Sai teatrit, rüütliturniire, muusikat, veel teatrit ja põhiliselt siiski muusikat.

Emeline haakis meid kokku kahe araablasega, võtsime vastu mõned spontaansed otsused ja läksime nendega laupäeva pärastlõunal grillima. Kajakad olid pealetükkivad ja tuul varasuviselt vilu, kuid meie tähelepanu pälvisid hoopis liivarand, päike, prantsuse veinid, veesõda ja liivaloss.

Tagantjärele mõeldes tuleb välja, et terve nädalavahetuse jagu tunde möödus märkamatult. Too grillimine on ainus konkreetne tegevus, mis mulle meenub. Linnusemäel, kus festival aset leidis, toimus pidevalt midagi. Ja kui midagi ei toimunud, võis alati imetleda kaupmeeste hämmastavat tavaari, vibudest kangastelgedeni, või mäenõlval istudes silmapiiri näha ja muiata, kui lame see Lõuna-Norra ikka on.

Viimaseks õhtuks olime tuju nii üles kerinud, et nonde rootsi muusikute saatel ei jäänud tantsud tulemata. Tegime oma kambaga algust, kiskusiem võõraid pealtvaatajaid tantsupõrandale ja ei saanud pidama enne neljanda lisaloo lõppu, tublisti pärast keskööd. Kuna unevõlga olin juba niikuinii paar nädalat kogunud, leidsin, et üks öö ei muuda enam suurt midagi ja otsustasin tol öösel sohva asemel ööbida võrkkiigel. Nagu ma aimasin, kujunes öö võrdlemisi külmaks ja päikseliseks (mitte-päikselist aega jätkub minu laiuskraadil praeguseks umbes tunnikese jagu ööpäevas), kuid lageda taeva all ärkamisest värskendavamat tunnet ma ei tea.

Koju jõudsin nädala eest pühapäeva öösel. Äsjamöödunud nädalavahetus on nelja eelmisega võrreldes päris tegevusvaene olnud, suurem osa ajast kulus Une-Matiga arvete klaarimisele. Ent nagu tähelepanelik blogilugeja ehk märganud on, ei ole ma märkimisväärselt kaua kirjutanud sõnakestki sellest, mis toimub nädalavahetuste vahel, ehk siis kuidas ma oma päevi sisustan. Lühiversioonina võin mainida muusikaliproove, žonlgeerimist ja ülikoolimõtisklusi. Pikemat versiooni saab kuulda õige pea. Seniks viskan veelkord lauale lingi, kus asuvad kõik mu pildid. Festivali omad eraldi on näiteks siin.

Hakkab meenuma, mis tunne on iga pühapäeva õhtul tunda, et paremat nädalavahetust ei oska kujutledagi. Seekord anti meie käsutusse auto ja kooli kulul saime sõidu Bergenisse ja tagasi, ainsaks tingimuseks tee peal plakatite üles riputamine. Võtsime peale Valeria, Andrease (bändimees, kellega märtsis Joakimi kaudu tuttavaks saime) ja tema semu, ning asusime reede õhtul teele. Nordfjordeidist on Bergenisse 5 sõidutunni tee, meie jaoks lisandus sellele kaks lisatundi, sest pidime Sognefjordi ületamiseks hulk aeg praami ootama ja iga poole tunni tagant peatuma, et mõni sein plakatiga kaunistada. Tunnid aga lendasid ja enne kui uni jõudis rajalt maha võtta, olime kohal. Juba esimestel minutitel meie väikses öises jalutuskäigus läbi Bergeni taipasin, miks nii paljud seda boheemlaslikku õpilaslinna Mekaks peavad – laiad autovabad väljakud, nõlvadele laialipillatud intiimsed elamud, jumal-teab-mis-sajandi hansamajad, ning mitte vähemoluline kihav ööelu. Keskväljakult 10 jalutusminuti kaugusel mööda pariisihõngulisi kitsaid munakivitänavaid ja treppe elab Arne (järjekordne tutvus Joakimi kaudu), kelle korter ei jää Bergeni standarditele sugugi alla. Poole seina suurustest akendest avanev vaade kesklinnale oli siiski ainus, mille märkamiseks meil kell kaks öösel jaksu oli.

Laupäeva hommikul olime kolmekesi veidi enne keskpäeva väljas, mina, Caro ja Vale, kalaturult hommikusööki otsimas (olgu mainitud, et kalaturg tähendas ohtralt turiste ja lette, kus lisaks krevettidele, krabidele ja muudele mereasukatele müüdi ka maasikaid ja põhjapõdranahast suveniirsusse). Lisaks hommikusöögile leidsime leti tagant kaks noormeest, hispaanlase ja itaallase, kes pärast arvukaid katseid meid õhtul välja kutsuda oma olukorda lähemalt selgitasid. Tuli välja, et vahemere üliõpilaste seas on päris populaarne suvi Põhjalas veeta ja näiteks kalaturul paari kuuga aastapalk kokku ajada, et siis sügisel jälle tagasi minna ja ülejäänud aeg rahamureta elada.

Jalutasime tänavail, nautisime päikest – tegemist oli nimelt haruldaselt ilusa päevaga selles linnas, kus aastas tuleb ette 30 päikselist päeva. Esimest korda elus tundsin, kuidas linnaõhk teeb vabaks. Olen küll hingelt maalaps ja metsast välja kolida ei taha, ent aeg-ajalt ei ole midagi kosutavamat kui rahvahulkade vahel jalutamine, mööduvate inimeste jälgimine, tänavapingil istumine ja võõraste pilkude püüdmine. Lihtsalt see teadmine, et ma pole ainus inimene, kes tänasel ilusal päeval on välja tulnud ja kaunist linna naudib, sellest pole ma tükk aega osa saanud. Taaskord – metsast välja kolida ei taha, kuid järgmisest linnast 6 tunni ja 700 kroonise bussisõidu kaugusel elamine ei  nähtavasti ka päris minu jaoks.

Laupäeva pärastlõunal kohtusime Johniga, kes meie jaoks Stavangerist kohale sõitis. Noh, ühtlasi muidugi show jaoks.

Õhtusöök itaalia restoranis, jalutuskäik fjordiäärsesse parki; päikeseloojangu tunnid möödusid harjutades. Ma olen veel üsna algaja žonglöör, Vale ja Caro mõnevõrra edasijõudnumad, Johni professionaalse käe all edenes asi jõudsalt ja nalja sai, nagu tsirkuses ikka. Hilistel õhtutundidel võtsime ette kesköise kohvipausi ja kohtusime Andrease seltskonnaga, mis oli nüüdseks kasvanud viieliikmeliseks gängiks. Kuna olime 12 tundi järjepanu vabas õhus olnud, nõudsime end paariks tunniks tuppa, tšillisime kogu kambaga paar öötundi Arne korteris ja suundusime siis jälle õue. Kuna meil eelmisel õhtul piisavalt münte käepärast ei olnud, nõudis parkimisautomaat uut söögikorda. Läksime parkimismajja ega viitsinud enam lahkuda, istusime öö läbi tänavakividel, vaatasime koiduvärvidesse mattuvat taevast, vestlesime teiste ööloomadega ja leidsime kebabiputkast hommikusöögi. Kella nelja paiku jõudsime tagasi korterisse. Kuulasime muusikat, õppisin kitarri, õpetasin žongleerimist, vedelesime diivanitel… Uni läks mööda, tuli aga kella kaheksa paiku tagasi. Mõned lahkusid, teised jäid. Kell pool üheksa tõmbasin end sohval rulli ja teki üle pea.

Kell 11 oli paras aeg alustada järgmist päeva. Koos Caro ja Valega asusime hommikukohvi otsima, ja leidsime hurmava kohviku Bergeni eriliseimas linnaosas. Pühapäevane hommikusöök, kui magatud on 2,5 tundi:

Eelmisest päevast inspireerituna möödus pühapäeva pärastlõuna kesklinnas palle loopides. Tegime omale keskväljakule puu alla pesa ja lõbustasime tundide kaupa möödakäijaid oma  maailmaklassilise etendusega. Õhtupoolikul ilmus välja John, kes oli omale brasiillasest tänavažonglööri näol kolleegi leidnud, istusime tagasihoidlikult maha ja vahtisime, suud ammuli, mida kõike on võimalik kolme kurikaga teha.

Kella kuue ajal oli aeg Bergenist lahkuda, ning kui me oleksime teadnud, et 5-tunnisest sõidust saab 10-tunnine, oleksime ehk varem teele asunud. Kõik olid magamata ööst väsinud, plakatite riputamine võttis omajagu aega, rääkimata bensiinijaamapeatustest ja õhtusöögist pitsabaaris. Mingil moel suutsime kõik viiekesi end siiski terve tee ärkvel hoida, kuigi luugid terve tee lahti ei püsinud. Tee peal läbisime ka riigi pikima tunneli (vahest terve Euroopa?), kilomeetreid 24. Meie uniste silmade läbi umbes selline:

Pimedaks ei lähe siin muide juba aprillist saadik, mitte tunnikesekski. Magamise muudab see veidi raskeks – olen viimasel ajal igal hommikul kell neli ärganud, sest päike särab näkku – kuid öiste sõitude jaoks on tore. Pärast kella kolme olime juba kodule päris lähedal. Varastel hommikutundidel soovisime teineteisele head ööd ja mu voodi oli pehmem kui kunagi varem.

Eile oli vaba päev, ma ei saanudki täpselt aru, miks. Üks nendest vähetuntud kiriklikest pühadest, Carola sõnade järgi maarja-pissis-põõsasse-päev. Ärkasin õhtupoolikul, väntasin natuke ratast, sõin ja läksin jälle magama. Täna oli asjalikum päev, sooritasime keeleeksami, selle, mida nõutakse kodakondsuse taotlejailt (mitte et ma kodakondsust taotleks, ma lihtsalt tunnen eksamitest puudust). Ei tahaks enne õhtut hõisata, aga midagi kaelamurdvat selles ei olnud. Soovin ka tervitusi saata kõikidele abiturientidele, pöidlad kotti ja kivid pihku! Minu eredaim eksamielamus eelmisest aastast oli inglise keele kuulamisosa ajal toimuv pulmatseremoonia naabermajas, Nikolai kirikus.

Teel Oslost Stavangerisse taipasin, et pidevast vihmasajust hoolimata on mul Nordfjordeidis elamisega vedanud – kaugeltki mitte terve Norra ei ole kaunistatud mägede vahel looklevate fjordide, muinasjutuliste puumajade ja puutumatu loodusega, mis silmapiirini ja kaugemale ulatub. Lõuna-Norrat kaunistavad hoopis lamedad monokultuursed põllud, kiirteed ja igavad moodsad ridaelamud. Mitte et ma kunagi oleksin Saksamaal käinud, aga minu kujutlustes kuuluvad sellised maastikud sinna.

Reede pärastlõunal astusime Stavangeris praamile, sihtmärgiks kohake nimega Bratteli. Asjasse süüvimata oletasime, et kuna kaardil on paar halli kastikest märgitud ja praam seal peatub, on tegemist külakesega. Sõitsime siis rõõmsas ootusärevuses mööda Lysefjordi, vahtisime mõlemal pool kõrguvaid kaljusid ja otsisime silmadega toda Bratteli külakest. Kõlarist tuli teade, et kohe oleme Brattelis, ühtegi küla endiselt silmapiiril ei olnud, ning siis märkasime, et ühes päris suvalises kohas kaljude ääres peitis end 5×5 m betoonplatvorm. Ühtegi teed platvormini ei viinud, ühtegi maja silmapiiril ei paistnud, platvormikest ümbritses kolmest küljest vesi, neljandast kaljusein, ja ma muutusin murelikuks, kui praam sihikindlalt talle lähenes, sest helikopteri tellimist me endale lubada ei saanud. Olukord tundus päris absurdne, naeru lagistades astusime praamilt platvormile (kaiks on teda tõesti palju nimetada) ning alles siis märkasime, et ühest nurgast lookles üles kitsas mägirada – ilmselt meie teekonna alguspunkt.

Juba päris alguses selgus, et olin seltskonnas (Carola, Franzi, Martin, Emeline) ainus, kel mõned matkad juba seljataga. (Järgnevat paluks mitte lugeda inimestel, kes on siiani arvanud, et minus pole edevuseraasugi.) Küll suutis mu sõpru üllatada samakõrgusjoonte järgi kaardil orienteerumine, seljakottide rihmade reguleerimine, priimuse kasutamine, seljakottide vihmakatete väljavõlumine ja telkidesse inimeste/asjade paigutamise kunst. Ja siinkohal ka avalik auandmine Liivile, kellelt ma suurema osa eelnimetatust õppinud olen.

Milles seisneb matkamise võlu? Eks ta on mingi kombinatsioon füüsilisest koormusest, metsavaikusest, omaenda mõtetest, seljakoti raskusest, isoleeritusest… pea on mõtetest tühi, välja arvatud ehk mõni kummitav lauluviis… tjah, kui nüüd päris aus olla, siis selles suhtes meeldib mulle eestlastega matkamine mõnevõrra rohkem – nad ei tunne pidevat vajadust lobiseda. See lobisemise teema on mulle viimastel kuudel üldse palju mõtteainet pakkunud. Enne siiatulekut pidasin end üsna lärmakaks ja energiliseks persooniks, kuid ilmselt olen selline ainult eestlase skaalal. Siinsete kaaslastega aega veetes osutun alati selleks kõige vaiksemaks ja mõtlikumaks, ning olgem ausad – aeglasemaks. Lätlaste lõõpimisel eestlaste pika taibu üle on tõepoolest põhi all. Aga tõesti, ei pea ju koguaeg jahvatama, vaikusehetked ei tähenda ju midagi halba. Ei mäleta, kust sellise tera üles korjasin, aga keegi kuskil kunagi märkis, et “suhte küpsust saab öelda selle järgi, et inimesed võivad vaikides koos viibida, ilma et see tunduks piinlik või imelik”.

Siis matkates lülitasin oma kõneosakonna peaaegu täielikult välja ja olin ehtne eestlane – pilk maas ja jalad töös, rühkisin üksi oma mõtetega, koorem seljas ja mets ümber. Kui värskendav!

Mägedes matkamine oli mulle siiani päris võõras territoorium. Rada oli meiesugustele üsna hästi valitud – põlved andsid õhtuks tunda, saime natuke mööda trosse ukerdada ja neljakäpakil mööda kaljusid ronida, kuid üldiselt oli tee parasjagu sobilik, ei midagi pööraselt väsitavat. Vaated olid muidugi imelised, maastik vaheldusrikas. Reede õhtul veidi enne laagripaika jõudmist otsustas ilmataat käru keerata, ja telkide ülespanemine toimus korraliku paduka saatel. Kuidagi õnnestus meil end üsna kiirelt mobiliseerida, tunnike hiljem istusime rõõmsalt ja kuivalt koos ühes telgis ning lasime makaronidel hea maitsta.

Laupäeva hommik oli võrdlemisi kuiv ja ilus. Tempo oli kõvasti ühtlasem kui eelmisel päeval, leidsime mingi optimaalse kiiruse ja sammusime päris reipalt. Mäest üles, mäest alla, järvest mööda, jõest üle, inimestest mööda ja matkamuljed vahetatud; kolm tundi hiljem jõudsime ristmikuni, ja massideni. Suunast a ilmus lugematul hulgal turistliku välimusega isikuid, liikumas suunda b, imestades, miks me tuleme suunast c. Nähtavasti olime lähenemas oma sihtpunktile – Preikestolen. Veel paar tundi taldade lihvimist, ja avaneski tuntud postkaardivaade.

Mnjah, andestust nüüd kõikide nende kaljul tunglevate turistihordide ees, aga kui te kuskilt teisest maailma otsast toda kivi vaatama tulite, siis minu arvates polnud asi seda küll väärt. Oli küll ilus vaade, pea võttis kergelt pöörlema, kui sealt nurgalt otse alla vaadata, kuid norra skaalal, võttes arvesse kõike, mida ma viimastel kuudel näinud olen, polnud Preikestolen kaugeltki muljetavaldaivam. Samas, olen vist liialt ärahellitatud, kui selline vaade mulle muljet ei avalda:

Aega jäi meil seal kahetsusväärselt vähe, kuna hommikul liikumaasumine venis pisut, ja buss ei kavatsenud meie järele oodata. Preikestolenilt tsivilisatsiooni oli umbes kahe tunni teekond, rada oli väsitavalt järsk. Võisime ainult õnne tänada, et me rada teistpidi ei otsustanud teha – tsivilisatsioonist Preikestolenile ronida oleks tõsine tegu olnud. Mõned tunnid hiljem randusime õnnelikult Stavangeris, ja isegi auto oli alles. Väsimus ja nälg ajas kiiresti öömaja poole, kaunis naftapealinn jäi paraku avastamata. Jõudsime vaid märgata, et ilus oli ta tõepoolest.

Öömaja pakkus meile Clara, kaasvabatahtlik, kes elutseb paari sõidutunni kaugusel Stavangerist. Küpsetasime lasanjet, olime omadega rahul. Järgmisel päeval ootas mind ja Carolat ees piinarikas 12-tunnine bussisõit. Kõige piinarikkamad olid minu jaoks esimesed tunnid. Püüdsin bussis magada, ent asjatult – iga tunnikese tagant aeti meid üles ja bussist välja, kuna toimus järjekordne praamisõit üle fjordi või lahe. Pealegi oli buss pisike ja ebamugav, rahvast täis ja logisev. Ekspressbussid Oslosse on hoopis teine teema. Kuid mingil hetkel saavutasin oma vaikse vegeteerimisseisundi, vahtisin tundide kaupa aknast välja, lugesin, kuulasin muusikat… Mis seal ikka, kui bussisõit, siis bussisõit.

Viimased päevad tööl on olnud omamoodi lõõgastavad või vähemalt mitte stressitekitavad. Astrid on paar päeva ära olnud, kontoris valitseb anarhia. Tuleme, kui tuleme, läheme, kui läheme, ja kõik saab tehtud. Kena vaheldus. Tegeleme otsapidi ka järgmiseks aastaks vabatahtike valimisega. Päris veider on mõelda, et sellessamas toas istub kolme kuu pärast keegi teine ja imetleb aknast avanevat vaadet Nordfjordile.

Teisipäeva varahommikul kell kuus t6usin voodis järsult istukile, esmalt veel nii unes, et ei taibanud, miks. Järgmisel hetkel taipasin, et mu voodi rappub, ja järgmisel, et terve maja väriseb. Hakkasin just ärevaks muutuma, kuid sama järsult kogu nali ka l6ppes. Proovisin vist natuke analüüsida ja j6udsin rahuldavale järeldusele “teetööd”, olin täiesti unesegane ja uinusin jälle. Hiljem küsisin Agnarilt, mis juhtus. Nähtavasti oli Måløy lähistel meres, siit 50km kaugusel aset leidnud maavärin. “Üsna n6rguke teine, ” arvas Agnar, “eks ta mingi 3 magnituuti oli.” Ta ainult naeratas elutargalt, kui nägi mu silmi peast välja punnitamas. Maavärin?! Lahe!

Täna hommikul pidime k6igi eelduste kohaselt istuma bussile ja s6itma 12 tundi Stavangeri, aga nagu ikka, läksid asjad valesti ja suundume hoopis Oslosse. Sihtpunkt on Lysefjord ja Preikestolen, kus v6tame teiste vabatahtlike seltsis ette väikse mägimatka. Saan l6puks Norras telgi- ja priimuseöö kirja. Ilmaga on vedanud, vihmat6enäosus on ainult 70%.

Kolmapäeva õhtupoolik oli soe, veel kella viie paiku säras päike kõrgel ja peaaegu kõrvetavalt. Joakim oli eelmisel õhtul saabunud (sokid said mustaks ja raha otsa, nii et tal oli vaja mõneks päevaks kodumaale tulla), jalutasime kolmekesi fjordi kallast mööda jõesuudme äärde, sõime jäätist, sumasime jalgupidi vees, viskasime lutsu. Tagasiteel linna poole sattus meist mööda sõitma Magnor, too sõge papi, kellega ma kunagi septembris täiesti juhuslikult kohtasin ja kes ületalve Carolat maailmameistriks püüdis treenida. Ta oli parasjagu teel kaile oma purjepaati putitama, nuiasime end kaasa ja veetsime kena õhtupooliku tema paarikümneaastasel “Otiumil”. Sadamas kaugemale me tol päeval paraku ei jõudnud, sest mootoriga oli miski tõrge, kuid leppisime järgmiseks päevaks kokku seilamisõhtu.

Kui päike loojumas oli, saime küüti Joakimi poole. Tervitasime tema muhedat perekonda ja istusime neljakesi tema õe Siljega hilise õhtuni verandal, arutledes, kas rock-kontserdile laste kaasavõtmine on tark tegu ja muud.

Neljapäeva tööpäevale pani punkti väike vabaõhukohtumine RIFFi grupiga, arhitekt Oddleiv (muhe tüüp, kellega ka sügiseses ooperis koos töötasime) tutvustas uusi jooniseid ja plaane, arutasime kõikvõimalikke küsimusi, mis ühe rokilava ehitamisega kaasnevad, ja päevitasime. Kella kuue ajal ootas meid sadamas Magnor, “Otium”, selge vesi ja pilvitu taevas.

Heiskasime küll nalja mõttes ka purjed, tuulevaikuse tõttu neist praktilist kasu ei olnud, kuid nägid kenad välja. Tüürisime paadi mõned kilomeetrid Nordfjordeidist eemale, seiskasime mootorid. Õppisin natuke nööridest ja ronimisest, turnisin mõne meetri kõrgusele masti ja vaatasin mõtlikult alla. “Ühel päeval tahan ma masti ronida ja sealt vette hüpata,” lubasin. “Miks mitte täna?” küsis Joakim ja Carola naeris, aga ainult seni, kuni nägi mu näos tärkavat äraseletatud “tõepoolest?” ilmet. Seepeale jooksis ta poolehoidu otsides Magnori juurde, kes ei andnud mulle hüppamiseks luba. Vähemalt mitte enne tee- ja küpsisepausi.

Vedelesime külg-külje kõrval tekil, sõime kaeraküpsiseid vahukoorega, ümisesime, vaatasime mägesid, kuulasime lambaid ja soovisime hetke võimalikult pikaks venitada. Kell lähenes kaheksale, ent päike soojendas niivõrd, et seda võiks peaaegu palavuseks nimetada. Nagu ma endale juba eelmisel päeval olin lubanud, ootas mind ees suplus. Mu kolmepealine publik kogunes paadiservale ja kuigi mälestus halvavalt külmast veest oktoobrikuus mul veel eredalt meeles püsis, ei jäänud üle muud kui hüpata. Ning vesi osutus täitsa talutavaks. Võtsin vee all asju rahulikult, vaatasin ringi selles lõppematus supis ning imestasin, kui palju erinevaid rohelisi toone seal leidub. Vesi oli tulisoolane. Keerasin ringi, paat oli selle nurga alt lihtsalt üks suur tume vari. Tagasi pardale ronida oli pisut külm, kuid ei midagi sellist nagu oktoobris, ning teine vettehüpe ei lasknud end kaua oodata. 10 minutit, üks kuiv särk ja kuiv seelik hiljem tundsin end kui ühel ehtsal suvepäeval – soojendav päike, märjad juuksed, lõõgastus…

Umbes kella üheteist paiku leidsime end kolmekesi Carola toas, kõht täis pastat ja kakaod, näod päikesest hõõguvad, kehad pikast päevast väsinud. Carola oli oma voodis juba poolunes, Joakim liig laisk, et ööseks koju jalutada, ning ma ei viitsinud ennast oma tuppagi vedada, ja nii juhtuski, et uinusime sealsamas põrandal. Magasin hästi, kuigi regulaarselt ninna roniv šokolaadilõhn mõjus mu uneses peas natuke segadusttekitavalt.

Hommik oli taaskord päikseline. Jalutasin läbi hommikuse linna tallidesse, kus mu ülesandeks oli muruniitmine. Ma pole kunagi varem muruniitmist niimoodi nautinud, tallides on praegusel aastaajal täielik paradiis. Päike paistab, igasse suunda vaadates kaunistavad maastikku hobused, muru on roheline, taamaal lumised mäetipud… Elu nagu postkaardis.

Pärastlõunal võtsin ette jalutuskäigu oma šnautseriga. Kõndisime jõe äärde, noormees sai teada, mis tunne on ujuda, mina istusin puude varjus ja nautisin puuviljasalatit (selliste ilmadega on lihtne unustada, et aeg-ajalt peaks sööma). Õhtupoolikul pakkus Leifen, et võiksime kooli ostetud kajakkidega väikse proovisõidu teha, ja järjekordne õhtu möödus vee peal. Päikese loojudes jalutasin tallidesse, et hobused üle silitada, ning õhtusöögiks olime kutsutud Valeria ja Carola seltsis Joakimi poole.

Mulle kohutavalt meeldib perekond Myklebustide kodu. Kuna veel aastake tagasi oli neil mõnekümnene lambakari, ümbritseb nende maja roheline künklik heinamaa, täis põllulilli ja õitsvaid puid, mida nähes ei suuda keegi vastu panna tungile seal veidike ringi lipata ja kukerpallitada. Verandalt avaneb vaade alla fjordi ääres asuvale kesklinnale, päike loojub mäe taha ja selle kaduvat kollast valgust on oru teisel nõlval veel tükk aega näha.

Laupäeval võtsime ette veidi tõsisema kajakitripi fjordi vastaskaldale. Täiesti ebamaisel kombel oli ilm endiselt päikseline ja soe. Pidasime rannal pikniku, rühkisime pisut mööda jõge vastuvoolu ja tagasi, nautisime fjordiäärses kohvikus istujate kadedaid pilke ja ilusa punktina sooritasime ka ühishüppe kargesse fjordivette.

Õhtupoolikul astusime Carolaga läbi sünnipäevapeolt, üks särtsakas indoneeslanna norra keele kursuselt oli korraldanud aiapeokese. Veetsime tunnikese hea söögi ja värvika seltskonnaga ning väntasime koju tagasi. Mõned laisad tunnid hiljem saatsime bussi peale Joakimi, kes oli vahepeal Bergenisse ülikooli sisse saanud ja seega oma koduskäigu eesmärgi täitnud, ning läks veel paariks kuuks oma Lõuna-Prantsusmaa kuurortisse surfama.

Kui ma lõpuks teleri taha jõudsin, oli Eurovisioonist alles jäänud veel tunnike. Norra kommentaatori kilkamine, kui alles pooled hääled loetud olid, rikkus asja võlu pisut, muus osas oli show igati tasemel. Norra võidu ja muude toredate asjade tähistamiseks läksime Silje ja Carolaga paariks tunniks välja. Park oli täis kõikvõimalikes joobeastmetes abituriente ja pubisse sisse saamiseks taheti meilt 100 NOKi välja nöörida, nii et mõne aja järel otsustasime piirduda veiniklaasidega oma tagasihoidlikus korteris.

Pühapäev oli 17.mai, norra rahvuspüha. Rongkäigud, lippudest virvendav linnapilt, rahvariietes inimmassid, orkestrid, kõned… Kuna aga viimaste päevade tegevusrohkus ja unenappus hakkas oma osa nõudma, õnnestus mul mingil moel sellest kõigest üsna kaarega mööda minna ja seega ei hakka ma praegu seda kõike lähemalt tutvustama ja lahkama. Ja kell kaks öösel ei saagi seda eeldada.

Viimased kolm päeva on olnud ilusaimad mitme aasta jooksul, ja kohe kindlasti ilusaimad viimase poole aasta jooksul. Kajakid, hobused, koerad, rattad, purjepaat, Carola, Valeria ja Joakim ning mis kõige olulisem – päike!!

Aga praegu ei saa ma lähemalt seletada, sest Norra on poolel teel Eurovisiooni võitmisele

Sel nädalavahetusel sai rahvakool oma aastaga ühele poole. Nii hobuse- kui tsirkuseliini õpilased korraldasid lõpuetendusi, sai ohhetada, ahhetada ja naerda. Laupäeva õhtu oli seevastu veidi sentimentaalsem – pidime hüvasti jätma Kine, Yrja ja teistega, kellega viimase kaheksa kuu jooksul olime pikki õhtuseid tunde koos veetnud. Kõige nukram oli teadmine, et see on algus ühele pikale hüvastijättude seeriale, millega nüüd otsapidi oleme algust teinud. Suurem osa vabatahtlikke ja igasugu muid tegelasi lahkub siitmailt enne meid, ja kurba tõde, et lahkuda on lihtsam kui maha jääda, saame järgnevatel kuudel veel mitmeid kordi tunda.

Et tuju siiski üleval hoida, kutsusime nädalalõpuks külla Andi ja Bree. Pühapäeva hommikul tuli suhkru ja kohvi üledoosi tõttu pisut hüperaktiivne Carola välja oma tavapärase “lähme ujuma” ergutuskõnega, mida ta minu peal paar korda varemgi on proovinud. Paraku langeb ta suhkrutase enne ukseni jõudmist normaaltasemele ja nii on suplused siiani siiski ära jäänud. Seekord aga läks veidi teisiti ja enne kui asjade üle päriselt mõelda jõudsime, olime rannariietes ja fjordi poole teel.

Temperatuur oli 6 kraadi ringi, sobiva koha leidmine võttis omajagu aega ja ma olin suhteliselt skeptiline, kas me kõik korraga alt ära ei hüppa. Vankumatu Andi seltskonnas aga ei jää otsusekindlusetuseks eriti ruumi ja kuigi ma olin viimane, kes end torkivkülma soolasesse vette heitis, olin ma ka viimane, kes sealt välja tuli. Supluseks seda päriselt nimetada ei saa – ronisime põlvini vette, heitsime kiiresti kõhuli ja tegime paar ujumisliigutust, kõik muidugi suure kiljumise saatel, ja kihutasime jälle välja. Kuid temperatuurivahe õhus ja vees oli suhteliselt märkamatu, nii et vette-kaldale jooksmist oli päris palju ja tulemata ei jäänud ka sõjad.

Veel üks märk, et septembrist on juba päris kaua möödas, on taas silmapiirile ilmunud John, ameeriklasest žonglöör, kellega oma esimesel nädalal kohtusime ja kes haihtus sama kiirelt, kui ilmus. Talveune lõppedes on ta taas üle ookeani lennanud ja tuleb varsti Norra. Päris lahe oleks temaga taas kohtuda, näha, mis temast saanud, ja näidata, mis meist saanud. Olekski nagu täisring.

Mis puutub vabatahtlike keskusesse ja tööülesannetesse, siis tuleb tõdeda, et kopp on ees, juba päris tükk aega (juhuks, kui mõnel on kahe silma vahele jäänud). Kõiksugused koristamised ja postitoomised on täiesti üle visanud, hoian pidevalt silmad lahti asjadele, mis nõuaksid mõnevõrra rohkem vastutustunnet, väljakutset või oleksid vähemalt nauditavad. Tõepoolest, olen mõningaid ka leidnud, püüan neile keskenduda ja iga päeva oma kingitud aastast nautida, aga reaalsuses ei tule see viimasel ajal eriti hästi välja ja kuskile mu filosoofiasse on varisenud tõsine auk. Vaja kinni lappida või uus filosoofia leida. Selle kallal ma nüüd aegamööda püüan töötada, ent palju tööd on veel ees ja mul hakkab tasapisi kohanemistest, uutest arusaamadest ja kõigest ebaharilikust üleküllus tekkima, raske on seda kõike korraga vastu võtta.

Igatahes homme tuleb soe päikseline päev ja pärast norra keele tundi lähen ma tallidesse. Ja siis ongi nagu hästi.

Sel ajal, kui me Tallinna vanalinnas patseerisime, avati Nordfjordeidis ametlikult uus kultuurimaja (tegelikult töötab juba kuu aega), mis sisaldab endas ooperisaali, raamatukogu, koolimaja ja kinosaali. Välja näeb see überkaasaegne hoone selline:

Olen küll nordfjordlane, viisakas ja pisut patriootlikki, aga see hoone sobib siia pisikesse armsasse linna sama hästi kui Viru keskus (koos hotelliga) Antslasse. Kui nüüd midagi head öelda, siis kinosaal jätab endast vägagi Coca Cola Plaza mulje, ja kui ooperisaali astuda, ei ole raske end ehtsasse kontserdimajja kujutleda. Kõik muu on suhteliselt jõle. Kui 60.-tel tehti mõni ulmefilm 21. sajandi elust, võin kihla vedada, et just selline oli nende nägemus õhulaevade garaažist. Domineeriv material fuajeedes (mis ühtlasi täidavad koolisöökla funktsiooni) on metall, mis väga vaimuvaesete talade näol liigavaratele ruumidele steriilse ilme annab. Pinnad on suured, laed kõrged, valgustus meenutab hambaarsti kabinetti ja sisekujunduse loengutest pani arhitekt küll omal ajal poppi, puuduvad igasugused iluelemendid (näiteks pildid seintel, taimepotid, nägus mööbel) (alloleval pildil puudub muidugi igasugune mööbel, aga ega nood väljavenitatud lauad ja kolisevad toolid ruumi niikuinii märkimisväärselt ei kaunista).

(Oeh jah, tegelikult on asi muidugi selles, et ma harjusin keskkoolis oma keskaegse keldrikohvikuga liiga ära.)

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada (tõele au andes ei tahtnud ma täna üldse millesti kirjutada, aga üle nädala aja ei saa ju laiskusele järele anda). Eelmisel nädalal (nagu igal nädalal) toimus ooperisaalis järjekordne üritus, seekord laste ja tantsudega. Sügisesest ooperifestivalist ja kevadisest “Grease’ist” tuttavaks saanud koreograaf vajas taaskord abistavat kätt ja mul oli kaks. Tõmbasin lavakardinaid kinni ja lahti, karjatasin lapsi õigetesse kohtadesse ja lülitasin tossumasinat sisse-välja. Lahe.

Alustasin ka otsapidi oma uue kevadtegevusega, mille graafikusse lülitamine jätab loodetavasti koolisöökla ja postitoomise tahaplaanile. Hakkan nimelt Nordfjordeidi esimeseks ametlikuks koerajalutajaks. Mu esimeseks kliendiks oli üks noor hõbehall (või sool & pipar, nagu neid vist selle tõu puhul nimetatakse) šnautser, kes mind algul küll veidi skeptiliselt piidles, kui ma teda kodust eemale püüdsin vedada. Kuid ta võttis kiiresti õppust, nagu noorele šnautserile kohane, ja rihma(mitte)tirimise esimesed peatükid said juba poole tunniga selgeks.

Mõned päevad tagasi juhtusime kokku veel ühe isevärki tüübiga – kerge promilli all sõitmisega vahele jäänud vanahärra, kellele määrati teatud tundide arv ühiskondlikku tööd. Ja vabatahtlike keskuses seda jätkub.  Neljapäeval saadeti siis härra pargimajakesi värvima. Meie asi oli talle seltsiks olla ja asju meelde tuletada, näiteks et ta parem käsi ei talu koormust ja et ta ei tohi enneaegselt koju minna. (Tollel viimasel muide hoiab silma peale GPS seade. Vot mida tähendab kerge promilliga sõitmine Norras.)

Pikendatud nädalavahetus möödus magades, lugedes ja jalutades. Algne plaan Bergenisse minna ei läinud läbi, kuna bussigraafikud ei tahtnud koostööd teha, ja nii lükkus järjekordne plaan ebamäärasesse tulevikku. Täna, erinevalt viimastest nädalatest, sajab jälle vihma ja õues tšillimisest, millega ma juba jõudsin harjuda, ei tule lähiajal enam miskit välja. Siin läänerannikul sajab ikka tõesti neetult palju. Väike jalutuskäik raamatukokku sai siiski paari tunni eest ette võetud, riiulite vahel jalutamine tõi minus esile järjekordse tuhina ja mu laual lebab nüüd kaks norrakeelset raamatut. Juudas, mis ma nendega veel peale hakkan…

Seekord on mul isegi mõjuv põhjus, miks ma kaks nädalat kirjutamata olen jätnud. Olin nimelt kodus puhkusel, Eestimaal. Asjast informeeritute ring oli suhteliselt kitsas ja näiteks mu vanemad sellesse ringi ei kuulunud, seega ei tahtnud ma muidugi avalikus võrguruumis oma salaplaane mainida. Üllatusmoment õnnestus täie hooga ja nautisin  oma väheseid päevi kodus nii kuis suutsin.

Suurem osa ajast trippisime tingi Luunja õpilastega, kes kunagi novembris siinmail 2ss klassil külas käisid. Seekord toimis siis asi vastupidi, võtsime Leivi klassi käe otsa ja läksime reisile. Meie Carolaga kasutasime võimalust, läksime paar päeva enne neid ja jäime veidi kauemaks. Minu kallis kollane tuba ja Tallinna vanalinn olid sama armsad kui 7 kuud tagasi, ehk vast armsamadki. Luunjakate seltsis käisime Munamäel (intensiivne mägironimine), Vennametsa talus (intensiivne tõlketöö), Luunja kurgivabrikus (intensiivne… kurgielamus?), Tartus (intensiivne tänavate õppimine järgmise aasta tarvis) ja Tallinnas (intensiivne giiditöö). Äärmuseni viidud hea söök (einestasime pea eranditult restoranides), uisusessioon (pärast kogu mu mäesuusatamist tundus uisutamine väga harjumatu), 4D kino, Emajõe Suursoo (veetase nii kõrge, et kummikuteta mind tassiti umbes veerand teed kukil) ja kõik muu vahva (hmm, sulgudesse pkkade kommentaaride kirjutamine olevat laiskus).

Kodus oli muidugi kõike parem. Carola oli terve aeg minuga kaasas, näitasin talle oma kohti, oma inimesi ja kohukesi. Aeg jäi masendavalt lühikeseks ning kokkuvõttes sain seal viibida ainult kolm päeva. Kordasin endale pidevalt, et eks see ole ju parem kui mitte midagi, kuid äratulek oli üks suur eneseületus. Teisest küljest, neid eneseületusi olen viimase poole aastaga kõvasti harjutada saanud, meistriklass tuleb.

Eile oli üle pika pausi esimene tööpäev. Viskas kopa ette, kohe korralikult. Aga hambad risti ja edasi, ning täna oli juba hulga parem. Käisin tallides, võtsin asju rahulikult, päike paistis ja puha.

Homme on Carola sünnipäev. Olin kella poole üheteistkümneni koolis ja küpsetasin talle kooki. Plaan oli südaööl ta uksest sisse marssida ja sünnipäevalaulu  saatel talle kook sisse sööta, aga ta paganas ärkas praegu üles ja pistis just mu ukse vahelt nina sisse, et tere öelda. Nüüd ei tule mu dramaatilisest sisenemisest enam midagi välja. Oeh.